• Eesti

Anodeerimine teeb hea paremaks

Foto: stapel med stolarAnodeerimine tugevdab alumiiniumi loomulikke omadusi, suurendades kaitsva oksiidikihi paksust.

Anodeerimine on protsess, kus elektrolüüsi abil muudetakse pindmine metallikiht oksiidiks. See on alumiiniumprofiilide pinnatöötluse kõige tavalisemat meetodit, mille tulemuseks on dekoratiivne, mustust eemaletõrjuv, heade korrosioonivastaste omadustega ja hooldust praktiliselt mittenõudev pind.
Osiidikihil on ka elektrivoolu isoleerivad omadused. Lisaks moodustab see suurepärase aluspinna nii trükivärvide kui liimainete kasutamiseks.


Anodeerimisprotsess

Kõige levinum anodeerimistüüp on naturaalne anodeerimine. mille tulemusel on profiili pind matt hall, kuid toonimisega on võimalik saavutada ka erinevaid värvitoone.

Anodeerimisprotsess hõlmab enamasti nelja etappi: eeltöötlemist, anodeerimist, toonimist (soovi korral) ja pooride tihendamist.  Pärast pinna kohustuslikku mehaanilist või keemilist eeltöötlemist ja põhjalikku puhastamist toimub elektrolüütiline protsess.

Profiiliga ühendatakse alalisvool ning profiilist saab alalisvoolu mõjul anood. Järgmiseks etapiks on elektrolüüsivann. Elektrolüüdiks on enamasti toatemperatuuril lahjendatud väävelhape. Elektrolüüsi käigus muundatakse metalli pindmine kiht oksiidiks. Protsessi jätkatakse, kuni saavutatakse kiht, mille paksus on enamasti 5–25 µm.

Vastmoodustunud oksiidikihis leidub hulgaliselt avatud poore, mis tuleb sulgeda. Selleks kasutatakse tihendamist: metalli töödeldakse deioniseeritud vees temperatuuril 95–98 °C.



Anodeerimisel tekkiva kihi soovitatavad paksused on toodud alljärgnevalt;

25 µm – kasutatav tingimustes, kus pinda mõjutab tugevalt korrosioon või hõõrdkulumine;

20 µm – tugev või keskmise tugevusega mõju pinnale väliskeskkonnas, nt transpordi- või ehitustööstuses. Tugev keemiline mõju pinnale siseruumides, nt toiduainetööstuses;

15 µm – tugev hõõrdkulutav mõju pinnale siseruumides ja väliskeskkonnas kuivas ja puhtas atmosfääris;

10 µm – keskmise tugevusega mõju pinnale siseruumides;

3–5 µm – kaitseanodeerimine enne töötlemist, lühiajalist söövitamist.

 

Anodeeritud alumiiniumi omadused

Anodeerimine annab alumiiniumile suurepärase korrosioonikindluse, eriti pH vahemikus 4–9. Pinda võib määrida ja kahjustada kokkupuude tugevalt aluseliste ainetega. Tuleks meeles pidada, et alumiiniumi tuleb kaitsta näiteks lubja, tsemendi ja kipsi eest (see kehtib muu hulgas ka ehitusplatsil). Nähtavad pinnad võib katta kinni kaitseribadega.

Oksiidikihi tugevus sõltub valitud anodeerimismeetodist. Tavaliselt on pinnakiht tugevam kui klaas ja sama kõva kui alumiiniumoksiid.

 

Hooldamine - puhastamine - töötlemine

Anodeeritud pind on enamikus keskkondades korrosiooni suhtes väga vastupidav. Anodeeritud profiilid on praktiliselt hooldusvabad, tingimusel, et metallpinda hoitakse puhtana. Piisab vee ja neutraalse puhastusvahendi või lahustiga pesemisest. Kattekihi vastupidavus korrosioonile, värvimuutustele ja hõõrdkulumisele on seda suurem, mida paksem on kaitsev pinnakiht.

Profiilide vormimine peaks toimuma enne anodeerimist, sest anodeerimiskiht ei pea külmvormimisele eriti hästi vastu. Ka keevitada tuleks enne anodeerimist. Profiilide lõikamisel ja puurimisel peaks meeles pidama, et lõikepinnad jäävad peale töötlemist haljaks.


Anodeeritud profiil on taaskasutatav ilma eelneva töötlemiseta.

Lisateavet selle teema kohta saate disainikäsiraamatust.